Kaks võimalust Gyaku zuki sooritamiseks. Ründav ja kaitsev

Kaks võimalust gyaku zuki sooritamiseks ? Ründav ja kaitsev?

See artikkel sai innustust ja inspiratsiooni SKM lugejakirjast Miamist 62 (veebruar 2000) “Shotokan Karate Magazinest”. Juhul, kui te ei mäleta seda kirja või ei ole seda lugenud, siis siin see on…

Lugupeetud toimetaja, ehkki ma olen Dave Hooperiga nõus, et paremaks mehaaniliseks ja jõudusäästvamaks keha kasutamiseks on vaja nii katas kui kihonis tagumise jala kand maas hoida, siis tegelikkus ja tõde on see, et reaalses kasutuses keegi nii ei tee. Iga foto, film või video, mida ma olen näinud Jaapani või Ameerika instruktoritest – kas puulaudade purustamisel (tameshiwari) või punkti võtmisel võistlustel – tagumise jala kand on ‘alati’ põranda küljest lahti. Ma mõtlen, et miks see ikkagi nii on? Kas keegi saab mulle seda seletada?

Enne kui te hakkate seda artiklit lugema, palun uurige neid artikli juures olevaid pilte. Üks asi paistab siin selgelt silma ja see on see, et mõlemad fotod on ehedad näited sellest, millest kirja kirjutaja rääkis. Puulaudade purustamisel (gyaku zukiga) ei hoita küll kusagilt kuidagigi tagasi, kumites võib ehk olla mingi ‘kontrolli’ element (võistlusel või mujal), kuid tegelik eesmärk, nagu võib näha fotolt Osaka’st ja Kawasoe’st Nakayama raamatus “Best Karate Kumite 2”, on jällegi gyaku zuki kasutamisel väga ilmne.

Ma olen nüüd mõnda aega mõelnud selle küsimuse peale ja arvan juba pikemat aega, et peab olema olemas loogiline põhjus ‘faktile’, et kui karateka (hoolimata vööastmest, harjutamiseajast või positsioonist) sooritab gyaku zukit reaalselt mingi pinge all, nagu puu purustamisel või võistluskumites jne., nad muudavad alati tehnika sooritamise meetodit, mida nad ise õpetavad või mida neile endile on dojos õpetatud. Miks nad seda teevad?

SKM väljaandes nr. 61 Dave Hooper rõhutab eriliselt kata või kihoni sooritamise ajal tagumise jala ja kanna maas hoidmise vajadust. Meile on selle eeliseid õpetatud ja nendest räägitud lõputult. Sellest, et löögijõu šoki edastamise ajal objektile tuleb hoida tagumise jala kand põranda küljes kinni. Sellest, et ühtlaselt – sujuvalt oma raskust jaotades – liigutades saad sa muuta liigutusi ökonoomsemaks jne. Nii et see on fakt. See on biomehaaniliselt kahtlemata põhjendatud. Kõik tippseeniorinstruktorid maailmas, Nishiyama, Sugiura, Kase, Okazaki jne., jne., kõik toetavad ja õpetavad seda meetodit nii kihonis kui katas. Siiski, nagu meile need fotod tõestavad, näib see kõik mõnevõrra muutuvat, kui me rakendame just neidsamu tehnikaid tegelikkuses, ‘dünaamikas’, reaalses tegevuses. Miks nii juhtub? Ma ei ütle, et see oleks ülioluline või et see on eluküsimus, kuid teiste kunsti/spordialade puhul on see ebaharilik – harjutada tehnikat ühte moodi ning kasutada seda teist moodi.

Ma sain suurepärased videolindid Osaka senseist kihonit ja katat õpetamas ja tema hoiab järjekindlalt kogu aeg tagumist kanda jäigalt maas. Ta näitab ära mitmed põhjused, miks on nii tähtis kasutada tagumist jalga (jiku ashi) ettepoole või külgedele liikumisel või miks “liimida” kand maa külge kinni tagasi astumisel või pööramisel.

Sensei Kato, 8. Dan (Inglismaa), kasutas kihonis ja katas uudset tagumise kanna testimise viisi. Kui te harjutate tagasi liikumist (näiteks age ukega) proovides tugevalt hoida oma tagumist kanda maas, tuli ta teie selja taha koos tüki paberiga ja kui teie kand maast lahti tõusis, siis libistas ta paberitüki teie jala alla (te jääksite siis seisma paberitüki peal !!). Kui te hoidsite oma kanna kindlalt maas, siis ei ole võimalik paberitükki teie jala alla libistada. Naljakas. Kas pole?! Aga see paneb teid keskenduma tagumise kanna maas hoidmisele ja võimaldab tagasi liikumisel raskust ühtlaselt üle kanda.

Asja üks põhjusi võib olla ka see, et suure pinge all me kõik pöördume tagasi selle juurde, mis on kõige ‘loomulikum’. Meie (inimesed) oleme samavõrd universumi loomulik osa nagu iga teinegi elusolend ja looduses ja teaduses on see fakt, et jõud on võrdne massi ja kiirenduse korrutisega ja võibolla me pöördume suure pinge all olles loomuliku teaduslikult põhjendatud põhimõtte juurde tagasi. See tähendab, et hoolimata sellest, kui palju me kaalume (mass) – me tunneme ennast kindlamalt paisates selle raskuse märklaua suunas, mis aga peaaegu alati toob kaasa tagumise jala kanna põrandast lahti tõstmise!

Te võite vastu vaielda, et kõik gyaku zuki printsiibid (nagu on fotodelt näha) on mehaanilises mõttes olemas – näiteks puusa pööramine, ette suunatud liikumine, vertikaalne löök, jne., aga üks peamine erinevus on see, et – tagumise jala kand on maast lahti. Kuid ikkagi dojo treeningus (kihonis või katas) kasutatava normaalse gyaku zuki puhul pööratakse ju nii palju tähelepanu absoluutselt vastupidisele, nimelt rõhutatakse just tagumise jala kanna kogu aeg maas hoidmist, praktiliselt nagu põranda külge ‘liimimist’.

Kui te lööte makiwarat gyaku zuki-ga mõlemad jalad kindlalt maas (nagu meile alati õpetatakse traditsionaalses karates), siis tundub see väga tugev ja te tunnete impulsi-šoki ülekandumist märklauda. Või samamoodi löök partneri kehasse (loomulikult mitte nii tugevasti) tekitab otsese tagasimõju ja saadab põrutuslaine läbi nende keha. Sama efekt rakendub, kui poksija sooritab rusikahoobi mõlemad jalad maas – see on pagana tugev rusikahoop! Nii et see ei ole põhjendus ütlemiseks, et tagumise jala kanna maas hoidmine on kas ebaefektiivne või ebaloomulik, kaugel sellest, kuna ma olen veendunud, et traditsioonilises karates õpetavad tuhanded instruktorid üle maailma samamoodi. Siiski peame me küsima “Miks me tegelikus rakenduses ei kasuta seda, mida me ise õpetame ja mida nii kiivalt kummardame?” See näib väga imelik kui te võrdlete meie kunsti/spordiala näiteks kergejõustikuga, kus tegijad pidevalt otsivad täiuslikku tehnikat, kuna nad teavad, et täiuslik tehnika parandab mõlemat, nii suutlikkust kui ka tulemust.

Ma olen näinud aastate jooksul demonstratsioonidel lugematu arv kordi puu purustamist rusikalöökidega (gyaku zukiga) ja 99,9% ajast on sooritaja tagumine kand löögi tabamise hetkel maast lahti. Need fotod siin räägivad sama juttu. Te võite ju väita, et näiteks puu purustamisega te paiskate kogu oma keha raskuse käelööki, kasutades ettepoole suunatud liikumist, puusapööret ja löögi tabamise hetkel põhjustab esimene jalg vertikaalse šoki läbi põranda, nii et tagumine jalg ei mängi üldse mingit rolli löögimomendil – see ainult lööb keha ettepoole suunatud tõukejõu välja. Kuid see ikkagi ei põhjenda miks me harjutame dojos gyaku zuki löömisel kihonis ja katas 100% ajast hoidma oma kanda maas, ja seejärel ise muudame seda?

Ma näitasin Kawasoe senseile fotot puu purustamisest, et veenduda, kas see ikka oli tema? Peale seda, kui ta oli lõpetanud naeru!!!, selgitas ta, … esiteks – ta ei olnud täiesti kindel, kas pildil oli tõesti tema? Te peate ise arvama selle foto järgi, igatahes näeb see tema moodi välja. Teiseks ütles ta, et tihti pildistatakse enne ‘kime’ lõpetamist, nii et tagumine jalg kinnitus maaga võib-olla sekundi murdosa hiljem, siis kui tehnika/kime jõudis lõpuni.

Teine vastus võiks olla see, et nagu teistel spordialadel, täiuslikku tehnikat on pinge all olles (näiteks kumite ajal) või ükskõik millises raskes olukorras uskumatult raske saavutada. Me näeme seda pidevalt golfis. Peaaegu täiusliku tehnikaga mängijad võivad mõnikord lüüa palli nagu algaja, nii et võib-olla see võiks olla vastuseks ka tagumise jala kanna suhtes. Paljud usuvad, et mass x kiirenduse teooria vastab sellele küsimusele ja ainus põhjus, miks on hea hoida tagumise jala kand maas on absorbeerimaks põrutust löögi ajal ja põrutuse edastamine löögi sihi suunas jõuga, mis tuleb põrandast tagasi läbides keha (nagu vastureaktsioon – Newtoni seadused). See on traditsiooniline õpiku selgitus ja seetõttu me kasutame seda meetodit.

See ei ole mingi kohustuslik artikkel või ülitugev argument sellest, mis on õige ja mis mitte, kaugel sellest, kuna paljud arvavad, et alati on olemas rohkem kui üks võimalus sooritada ja rakendada tehnikaid karates või põhimõtteliselt ükskõik millises kunstis. See on irooniline, et karatekal, kes hoiab pildi peal puutükki on (ja peabki olema) kand maas nagu liimitud ja ta liigub tagasi maa poole, et löögi ‘põrutust’ absorbeerida. Täpselt samamoodi nagu meile on löögi sooritamist ja edastamist õpetatud baastehnikates ja  katades ning ka õige viis makiwara löömiseks on edastada löögi impulss – mitte “tõugata” seda märklaua suunas. Võib-olla me ei peakski muretsema asjade mõningase muutmise pärast karate rakendamisel, aga te peate tunnistama, et see läheb teiste spordialade printsiipidega täielikult vastuollu, kus ‘lihasmälu mängib läbivat rolli. Kergejõustikus  näiteks – Colin Jackson ei harjuta tõkkejooksu tehnikat “lihasmälu” arendamiseks ühte viisi tuhandeid kordi selleks, et teha seda võistluspäeval teistmoodi. Kuid tõsi ta on, et seda me karates ju just teemegi!

Veel üks teooria on selline, et kui te olete täielikult pühendunud (nagu fotodel) ja kui te tormate rünnaku tegemiseks ette, siis seda tehnikat (antud juhul näiteks gyaku zuki) kihonis või ka katas, nii nagu me harjutame dojos – tagumise jala kand maas,  ongi tegelikult sel puhul võimatu teha!

Ainus võimalus tundub olevat see, et reaalselt võite hoida tagumise jala kanda maas kaitsvas rollis, lühemal distantsil palju staatilisemas asendis/seisangus (ja kindlasti lühemas asendis kui piltidel) kas siis blokeerides ja kontreerides või tabades deai/tai no sen (samaaegne rünnak) põhimõttel. Kuid siiski pole mingit kahtlust, et gyaku zuki “rünnak” tundub ja paistab põhitehnikana tehtust (kihon) erinev, nagu seda ka fotode pealt näha on? Juhul kui kihoni meetod on võimalik ainult kaitsja rollis (blokeerides või kontreerides jne.), siis tekitab see küsimuse “miks ei võiks harjutada mõlemat moodi, üks viis ründamiseks (nagu on toodud fotodel) ja teine kaitsmiseks?”. Sedaviisi arendate ‘lihasmälu’ mõlema meetodi jaoks. Ma tean tegelikult, et paljud Shotokan koolid õpetavad mõlemat meetodit: kand lahti meetodit ‘võistluste’ jaoks ja tagumine kand täiesti vastu maad – kata ja kihoni tegemise jaoks. On täiesti kindel, et võistluskarate kasutab ainult gyaku zuki sellist meetodit (nagu fotodel) ‘eksklusiivselt’ erinevatel põhjusel – pikema vahemaa katmine on üks olulisemaid põhjusi.

Meie viis (traditsiooniline) põhjendab jällegi, et energia ja jõud kaovad niipea, kui kaob tagumise jala ja selle kanna tugev kontakt maaga. Seega öeldakse meile, et me ei tohiks harjutada sportlikul viisil isegi siis, kui see rünnaku käigus on ilmselgelt vältimatu; vaadates aga Kase´t või Nishiyama´t, neil õnnestub traditsiooniline meetod (tagumise jala kand maas) ründamise ajal tänu nende perfektsele yori ashi’le.

Kui traditsiooniline viis (kihon ja kata) võimaldab paremini ennast ‘kaitsta, siis seondub see otseselt ka meister Funakoshi filosoofiaga, “Karates ei ole esimesena ründamist”. Seega Karate-do oli algselt ja on praegugi oma põhimõttelt puhtalt kaitsev.

 

Tõlge: Shotokan Karate Magazine nr. 64, August 2000

Originaali tiitel: Two ways for Gyaku Zuki? Attacking & Defending? John Cheetham

Tõlkis: Ando Kuusik, 04. September 2001

Keeleline redaktsioon: Ly Villo

Sisuline redaktsioon: Alar Põllu, 24.02.2003