Suured kivid: Olulised asjad.
Filosoof (pisut ja teatud kindlas mõttes) ja Do õpetaja oli vestlemas oma treeninggrupiga, kui ootamatult võttis ta kusagilt välja suure klaasist anuma ja tohutu kasti rusikasuuruste kividega.
Võttis pisut aega, kuni ta ladus kivid klaasanumasse ja kui enam ükski sisse ei mahtunud, katkestas ta oma tegevuse ja küsis valjuhäälselt: “Kas see on nüüd täis?” “Jaa”, kõlas vastuseks õpilaste suust.
Seejärel võttis õpetaja välja väiksema karbi väikesemate kividega ja täitis nendega suurte kivide vahed; “Kas nüüd on täis?” “Jaa, nüüd on see tõesti täis” tuli vastus kiirelt. Seejärel võttis ta koti killustikuga ja täitis nendega hoolikalt ikka veel klaasanumas kivide vahel olevad tühimikud ja raputas seda nii, et kõik sisse ära mahtus. “Kas see on täis?”, kõlas tuttav küsimus. “Ilmselt mitte”, tuli vastus õpilastelt.
Välja võeti veel nõu peeneima liivaga ja õpetaja alustas selle mahutamist klaasnõusse, mis oli juba kive täis. Vaid mõne kerge raputusega täitis ta kive täis nõu veelkord. “Kas see on täis” “ Ei”, kõlas vastus. Seejärel võttis õpetaja välja veenõu ja mahutas selle sisu ilma mingi vaevata anumasse; “Ja kas nüüd on see täis?” möiratas ta. “Jah”, vastasid õpilased “Nüüd on see täis, nüüd on see täitsa täis”.
“Ja mis siis nüüd?”, küsis õpetaja. “Mida te täna siis õppisite?”. Üks agar noor mees hüppas jalule ja ütles: “Ükskõik kui täis su elu on tegemisi, saad sa alati mõne lisada, kui sa vaid pingutad piisavalt tugevasti.” “Tänan sind selle eest”, ütles õpetaja, “kuid see ei olnud asja iva, mida mina tahtsin rõhutada. See mida mina tahtsin näidata oli hoopis see, et kõigepealt pead sa paika saama kõik “suured kivid”, või muidu ei mahu nad kõik enam kuidagi sisse”.
Seejärel palus ta oma õpilastel mõelda selle järele üle, mis on siis “suured kivid” nende elus? Abikaasa, partner, lapsed, töö, perekond, sõbrad, tervis, unistused, treening, turvalisus, olla armastatud, armastada teisi, aeg enda tarbeks … Nimekiri muudkui pikenes ja oli iga õpilase jaoks erinev. “Pidage meeles”, ütles õpetaja oma grupile, “Kui te ei võta endale aega, et panna kõigepealt paika õiged suured kivid, ei jäägi teile nende jaoks enam ruumi. Teie elu saab olema täidetud kõikide mittetähtsate asjadega.”
Vaadakem tõele näkku – kui me möödume teatud pöördepunktidest oma elus või lihtsalt jõuame kuhugi oma teel või ka ei jõua – on meil kõigil vaja võtta korraks “aeg maha” ja mõelda selle üle järele, et mida me oleme siis teinud, kus oleme olnud oma teel ja veelgi tähtsam, et kuhu me siis läheme. See on sama tähtis ka Karate-Do õppimise teel. Oleme õnnelikud, leides et oleme ikka veel õigel rajal. Ikka liikudes selles suunas, mille valisime esmakordselt Dojo uksest sisse astudes. Kuid arvata, et me suudame püsida teel ilma mõningate vajalike korrektuuride ja analüüsita, oleks kindel viga. Need meis kes on harjutanud juba aastakümneid teavad enamikus palju selgemini, kui raske on säilitada õiget suunda. Kõikjal on eksitavad virvatulukesed ja sireenid, kes pakuvad meile kergeid “lahendusi”.
Ma tean oma kogemusest, et tihti on “suurte kivide” jaoks ruumi leidmine minu elus ebaõnnestunud. Vaadates nüüd tagasi nendele hetkedele, näen ma, et need on olnud minu elu kõige õnnetumad ajad.
Oma õpetajate ja sõprade abiga olen siiski olnud võimeline leidma tagasitee. Olen olnud suuteline oma elust eemaldama natuke liiva ja killustikku ning leidnud nii ruumi “suurtele kividele”. See ei ole kunagi olnud lihtne, aga nagu ma tean – ei ole elu kunagi pidanudki lihtne olema. Niisamuti ka karate ei ole asi, mis peaks olema lihtne ja kerge.
Olles oma mõtetes tagasi 80’ndates aastates, mäletan ma end istumas Prantsusmaal rongis koos oma õpetajaga – Keiji Tomiyama sensei’ga. Nagu ma asjast praegu aru saan tegelesin ma toona ülemäära palju rääkimisega ja samavõrra liiga vähe kuulamisega. Tomiyama sensei, nagu ikka tema osaks oli, andis mulle õppetunni. Ta lasi mul muudkui seletada ja seletada, kui tähtis ikka on hoida oma keha nii õiges asendis, kui vähegi võimalik, selleks et sooritada korrektset tehnikat. “See on karate raskeim osa”, mäletan ma teda ütlemas ja ei rohkem.
Mõne aja pärast nõustus ta, et karate füüsiline osa on oluline. “Kuid tegelikult on meel ja soov see, mis tegelikult on määravad”, märkis ta. Ta tõstis esile ühe “suurtest kividest”, ühe neist tõeliselt olulistest asjadest, millele ma oleksin pidanud rohkem tähelepanu pöörama. Ma pean tunnistama, et kulus nii mõnigi aasta, enne kui ma mõistsin selle õppetunni sisu. Kui ma oleksin olnud juba toona oma õpetajaga rohkem “samal lainel”, ei oleks see ehk nii palju aega võtnud. Hindamatut aega. Ma sain hiljem aru, et hea õpetaja teebki nii. Nad istutavad seemne, seejärel aitavad sellel kasvada.
Seega ongi oluliseks küsimuseks: “Mis on “suured kivid” minu elus?” Mis on need asjad, mida ihaldad üle kõige? See on üks suur küsimus, kas pole? Kuid samas ei ole see küsimus kindlasti selline, mida peaks häbenema või jätma “homseks”. Vanadel aegadel tavatseti öelda, et samurai mõtles surmale iga päev, jah, iga päev. Kas see oli halb ja masendav? Ei. Nad tegid seda, et võita hirmu. Nad olid kindlad, et olles vastamisi surmaga oma mõtetes, suudavad nad sellele võitluses vastu seista külma närvi ja kontrolliga. See oli valmistune surmaks, et ellu jääda.
Õnneks on tänapäeval see midagi sellist, mille üle enamik meist ei pea mõtisklema. Me ei pea oma surmast enam selliste meetoditega ja niimoodi intensiivselt mõtlema. Seevastu peaksime me rohkem mõtlema oma elust ja sellest, kuidas me tahame seda elada. Dojo on suurepärane koht iseendaga kohtumiseks, sest kõik, mida sa siin teed, ütleb sulle midagi sinust endast. Isegi kui teised ei märka, isegi kui see on vaid mõte sinu pea sügavustes, sina märkad seda kindlasti. Kui sa harjutad ausa, siira ja avatud südamega ja sul on hea õpetaja kes sulle teed näitab, saad sa ise luua endale elu – millega olla õnnelik.
Tomiyama senseil oli muidugi õigus, kui ta ütles mulle, et see on minu meel (mõte) ja soov, mis on määravalt olulised. Füüsiline treening on pikas perspektiivis vaid abinõu teel eesmärgile. See annabki meile komplikatsioonide ja raskuste mered, kus peame navigeerima ja kahtluste kõrbed, mis peame ise läbima, et toimuks areng – progress. See varustab sisuga sõiduki, mille abil läbime pinnast, mis on vaja läbida jõudmaks sügavale omaenda sisemusse. See on tõepoolest eepost-väärt rännak ja veel selline, mida vaid vähesed soovivad – tahavad ette võtta.
Kui ma olin veel uustulnuk karates, arvasin ma, et vööaste ongi see, mis märgib selle omaja arengutaseme. Need kes kandsid musti vöösid, olid minu ebaküpsetes silmades jõudnud progressi sellistele tasemele, mida mina võisin üksnes imetleda. Kui ma jõudsin Shodan’ini ja hiljem Nidan’ini, imestasin ma, kui väike tegelikult oli progress, mida olin suutnud teha. Kui minu õpetajad suutsid minus progressi näha, miks ei suutnud seda siis mina? Jõudnud Nidani tasemeni, tundsin ma end hästi oma tehnikate tegemisel. Ma teadsin, et mul on veel vaja minna edasi oma teel, et saada need täpselt sellisteks nagu ma tahtsin, et nood oleksid, aga vähemalt tuleks juhtida mind õigele teele, õiges suunas, või midagi umbes nii ma mõtlesin.
Kõik mis mul oli vaja teha, et saada tehnikad paremaks oli saada kiiremaks ja kasvatada jõudu – saada tugevamaks. Selle lähenemise ainsaks nõrgaks kohaks oli fakt et iga ei võimaldanud seda enam eriti. See andis ka pisut mõtteainet minu ülejäänud elule ja paljudele teistele asjadele, mis selles parasjagu juhtusid, mõjutades mu mõtteid ja soove ning keha – seeläbi ka minu karated.
Seega, kuidas üldse on võimalik areneda, kui füüsilisi tehnikaid on õpitud ja harjutatud juba palju aastaid? Kuidas on võimalik saada paremaks, kui inimene saab vanemaks ja tema kiirus ning vastupidavus hakkavad seeläbi tahes tahtmata kahanema? Aga see on võimalik, kuid ainult siis, kui sa oled valmis võtma ära pisut liiva ja killustikku oma elust ja asendama need asjadega, mis on sulle olulised. Usu mind, sa näed peagi, et kui sa tunned end paremini – siis tundub ka sinu karate palju parem.
Õnnetunne ja rahulolu ei tule väljastpoolt, nad tulevad inimese seest. Arenenud võimekus ja karate mõistmine (oleks vaja paremat terminit) tulevad samuti seestpoolt, sinu meeleseisundist. Ma ei väida, et olen sellele tasemele jõudnud, kuid ma olen kohanud mõnd ja harjutanud koos mõnega, kes on. Inimesed, kes mitte ainult ei ole meisterlikult omandanud võitluskunsti tehnikad vaid valdavad suurepäraselt ka elamise kunsti.
Ei, need ei ole Jumalad. Tegelikult on nad vägagi inimesed, inimlikud selle sõna parimas tähenduses. Ma ei sea neid end endast ega kellestki teisest eraldiseisvaks, aga ma näen nendes iseloomu tugevust ja võimet jalutada “keskteel”, omadust, mida on vaid mõnel üksikul. Kas mitte see ei ole see, mille poole me püüdleme, kui mõtleme edust karates? Kas mitte sellised mõtted ja ütlemised ei olegi see, mis eraldavad meid mittetraditsionalistidest? Nendest vaestest eksinud hingedest, kes riietuvad uhketesse mitmevärvilistesse gi’desse ja kannavad oma riietel rohkem embleeme ja silte, kui ükskõik milline arukas täiskasvanu peaks.
Te ei saa selles eksida, tee mida me alustame traditsioonilise karate õpilasena, algab kehast ja lõpeb teadvuses – mõtetes – soovides. Muudatused, mida me peame tegema ja korrektuurid, mida peame sisse viima – omaks võtma oma iseloomu – on tõelised väljakutsed, millega vastakuti seisame. Mitte graduatsioonitestid ega ka mitte võistkonda valituks osutumine. Ka mitte karate saamine paganama Olümpiamängudele, mis on kaugel kunagise loomuliku ausa mängu põhimõtetest ja pakatab erinevatest skandaalidest.
Ülesandena oma õpilastele lasen neil mõnikord kirjutada üles kolm kõige olulisemat asja nende elus. Kolm “suurt kivi”. Seejärel palun ma kirjeldada osa “killustikku”. Kuus kuud hiljem istume me jälle maha ja arutame asja uuesti. Keegi küsis minult ükskord, kuidas teha progressi karates. Ma ütlesin talle, et kõigepealt tuleb identifitseerida mis on see, mida nad oma karatega seotuselt ootavad – tahavad. Seejärel tuleb teha asju mis neid sinnani viivad.
Kui minult küsitaks täna seda uuesti, vastaksin ma täpselt samamoodi. Kuigi ilmselt seekord räägiksin ma lisaks loo õpetajast, klaasanumast ja kastist suurte kividega.
Lugu suurtest kividest ei ole minu originaallooming vaid pärineb õpetajalt, kes õpetas Ajakasutust. Uskudes, et Sügav Tarkus (alustõde) juhib kõrvale kõik katsed seda kontrollida, tegin ma mõningad väikesed muudatused enne selle jutu siin esitamist. Siiski ma tõstan mütsi selle loo looja ees, kes on mulle tundmatu ja tänan teda kõige siiramal moel selle eest, et tal on olnud võime panna sõnadesse selline väärtuslik idee.
Tõlge: Shotokan Karate Magazine nr. 71. Mai 2002.
Originaali tiitel: Big Rocks: The Important Things. By Mike Clarke.
Tõlkis: Alar Põllu, 13. mail 2003.
Keeleline redaktsioon: Jüri Kolk, 16. juunil 2003
Sisuline redaktsioon: Alar Põllu, 21. mail 2003.